19
tõeste paremat teha, kui halbi junkri ja upsaka rüütlipreili pärast oma pääd murda. Läki Tallinna poole!“
Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Wisa mõte ei tahtnud kunagi ta pääst lahkuda.
„Hm! Nii wäga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära. Kui ma homme sinna ei jõua, siis olen ülehomme sääl. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri pääle heitma? Kardan ma seda junkrit? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.“
Wiimse mõttega kõiki kahtlust lõpetades, pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.
Mõisameeste laager oli laialine telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse wälja pääl. Terwe laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud wall kahe wärawaga ja mõne suurtüki-hauguga. Gabriel pääsis kerge waewaga wärawast sisse, sest wahid oliwad joobnud ja ei pärinud tundmata talupoja käest muud, kui natukese õlle raha, mida Gabriel neile andis. Laagris wältas pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed oliwad mõne päewa eest „Liiwi kuninga“ Magnuse asupaiga — Põltsamaa alewi kallale kippunud, kuna „kuningast“ ennast sääl ei olnud, ja pärast rikka alewi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäewane käsikäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate laupa hulguma pani. Siis mindi „sõja“ nimel kaugemale riisuma ja tapma.
