185
wärisewat keha enese külge surudes. „Mõtle, et ma, kui waewalt jälle jalal jäksasin seista, wõlla kartusest hoolimata kohe Tallinna tõttasin kadunud reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui keegi würstitütar minu meelest sinule kardetawaks saab, oled sina mind wististe juba sada korda unustanud.“
„Ära räägi nõnda, see teeb mulle walu,“ ütles Agnes.
„Aga kui ma nüüd mitu kuud, wõib olla terwe aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis mulle weel truuwiks jääd?“ päris Gabriel murelikult.
„Wõid sa selle kohta kahewahel olla?“
„Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.“
„Jumala pärast!“
„Ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõuu „ei“ ütelda?“
„Ei olnud,“ kostis Agnes tasakeste.
„Noh, waata! Haha!“
„Ära naera, Gabriel,“ ütles Agnes sügawa häälega. „Ma arwasin sind surnuks ja tahtsin — selle teoga esiteks oma waese isa elu pikendada ja oma enese kurwi päiwi lühendada. Ma igatsesin warsi
