Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/182

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

182

hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin. Kui kaua mu minestus kestis, ei tea ma mitte ütelda, aga ärgates leidsin ennast külma wee seest ja märkasin, et mu liikmed wabad oliwad. Ivo oli wist mind surnuks arwates jõkke wisata lasknud. Ma heitsin wee sees seljali ja lasksin ennast laenetest allapoole kanda. Kui laagrist, mille kohal taewas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja juba suure joa mürin mu kõrwu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin siia wõimetult lamama. Kange werejooks oli mu jõuu ära kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduwat. Mis minuga siis weel sündis, selle üle ei wõi ma ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olen ma mitu päewa uimane olnud ja jampsinud.“

„Waene Gabriel!“ õhkas Agnes tema palet silitades. „Oh oleksin mina siis sinu juures wõinud olla!“

„Jah, sest oli küll wäga kahju, aga ma olin siisgi hää hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et waeses urtsikus ja wiletsas sängis olin. Sängi kõrwal istus wana mees halwas riides ja parandas wõrkusid. Kui mina häält tegin, pööras wana mees ennast täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kohe ära: see oli minu isa.“

„Sinu isa!“ hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega.