180
rahuga puhata lastakse, siis tõusen hommikul terwelt üles.“
Mönnikhusen kehitas õlasid.
„Noh, olgu siis, kuda ise arwad. Hääd ööd!“
„Hääd ööd, isa!“
Mönnikhusen läks ja wõttis küünla kaasa. Agnes aga tõusis woodis põlwili, pani käed risti ja palus kuumade sõnadega praegu tehtud pattu andeks…
Kottpime sügisene öö oli käes. Taewas oli pilwes, kange tuul raputas aeapuude latwu ja puistas säält närtsinud lehti maha. Wagasem lugu oli puude all, kus paksud põõsad ja kõrge müür, mis wäikest aeda sisse piiras, tuule wõimu murdsiwad. Toompää tornikell hakkas parajaste kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aea ukse lahti keeras ja kõrge, must kuju lahtisest uksest sisse wilksas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gabrieli kaelas.
Siis läksiwad nad käsi käes tikerperi ja sõstra põõsaste wahelt läbi aea tagumisesse otsa, kus paksu pärna all kiwist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes ennast Gabrielist sülle wõtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulamise altar; siin ei ütelnud ta „ei“, siin ei olnud ta külm ega tuim, waid täis tuksuwat elu; siin leidis ta oma südameliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarwitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungiwad küsimised kostetud, esimene tundmuste torm waikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsemise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga — nad oliwad ju nii teine teise ligidal!
