176
„On ta halastuse wääriline, siis anna talle süüa ja lase ta rahuga minna.“
„Jah, seda ma tahtsingi teha,“ kogeles tüdruk, „aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta — ta ei taha kellegi käest armuandi wastu wõtta, kui ainult armulise preili enese käest.“
„Soo? On ta nii häbemata, siis kihuta ta minema!“
„Pai preili!“ palus tüdruk kahwatades, „halastage selle waese inimese pääle! Ta on raskeste haige ja ütleb, et muidu terweks ei saa, kui mitte pruut „ei“ ei ütle — oh ma toru, mis ma räägin! — kui mitte armuline preili temale oma kõrgeste sündinud kätt musutada ei anna.“
„Mis rumalat juttu sa räägid?“ taples Agnes kurjaste ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis tal häkiste palge tõusis, räägitud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. Jäta mind rahule ja tee oma kerjajaga, mis tahad!“
„Pai preili!“
„Mine, mine!“
Tüdruk läks nuuksudes uksest wälja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kannul.
„Miks sa nutad?“
„Oh kulla preili, mul on nii hale meel selle waese inimese pärast.“
