172
oli tõeste midagi warjata — see oli ärarääkimata rõõm, mis ta südant paisutas, uueste ärganud elujõud, kadunud ja jälle leitud õnne joowastaw tundmus. Gabriel elab, Gabriel siin! — see oli rõõmulaulu põhjushääl, mis Agnese südames heljus. Ta ei pööranud silma uulitsast ära. Ta teadis: Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petetud — käskjalgade läbi, keda rüütel Mönnikhusen gildemajast üles saatnud tütre terwise järele kuulama. Neile öeldi: „preili uinub rahuga,“ nad tõttasiwad minema ja uulits jäi jälle tühjaks.
Widewik oli juba kätte jõudnud, kui weel üks meesterahwa kuju mööda uulitsat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud selgeste, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liikumisest. See oli Gabriel! Ta astus õue pääle ja waatas uurides maja aknate poole üles. Agnes märkas nüüd alles, et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.
„Kas niisugusele kerjajale ka keegi armu peaks andma?“ mõtles Agnes kaheldes.
Ta lükkas eesriide kõrwale ja kummardas pisut aknast wälja. Nende pilgud juhtusiwad kokku. Nad nikutasiwad teine teisele pääd. Rohkem ei olnud esiotsa kummagile waja, selle ühe pilgu ja päänikutusega oliwad nad üks teisele kõik selgeks teinud, pika jutu ära westnud.
Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt, kui õige
