169
wäsinult silmad kinni ja näis rahuliste uinuwat. Naesterahwad jäiwad weel tüki aega sosistama, hakkasiwad siis haigutama ja küsiwalt teine teise otsa wahtima. Aegamööda lahkusiwad esmalt nooremad, siis wanemad kambrist ja — ei tulnud enam tagasi; kõik oliwad teed Toompää mäest alla leidnud. Üks ainuke wana tädi, kes Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi weel walwama. Agnes lõi silmad lahti ja hakkas tädi Jumala keeli paluma, et ta teda üksi jätaks, sest ta ei wõida uinuda, kui tuba tühi ei ole; ümmardaja abist olla temale tarwilisel korral küll. Tädi lahkus tasakeste torisedes.
Mõni minut hiljemalt kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõseline Eesti tüdruk, sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga woodist wälja ja hüüdis lustilikult: „Ruttu, aita mind riidesse panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled?“
Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani lahti ja kogeles: „Kas pulmariided?“
„Ei!“ ütles Agnes järsku. „Anna mu sinine pühapäewane kleit siia; ehteid ei ole waja.“
Agnese juuksid peegli ees üles tehes, küsis tüdruk kartlikult: „Kas preili siis enam haige ei olegi?“
„Olen ma nii haiget nägu?“
„Oh ei, preili on wärske ja ilus kui tõusew päike.“
„Sa oskad üsna ilusaste meelitada.“
