12.
Mönnikhusen wiis tütri, keda ta tõeste haigeks pidas — sest muud seletust ei leidnud ta tema sõgeda kangekaelsusele — kinnises tõllas koju ja jättis ta sääl arsti, pruuttüdrukute ja tädide hooleks; ise tõttas ta gildemajasse oma wõõraste eest hoolt kandma. Naesterahwad pistsiwad Agnese pool wägise woodisse, ehk ta neile küll naeratades seletas, et ta enam haige ei ollagi, waid ainult wäsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungiwalt seda ja teist rohtu sisse, aga Agnes lükkas tema abi pool paludes, pool pilgates tagasi, nii et see auuwääriline isand wiimaks muud teha ei wõinud, kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naesterahwastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elawate wärwidega pidurõõmu gildesaalis ette, mida tema kerge haigus koguni ei tohtida rikkuda, küll seletas ta neile, et tal muud waja ep olla, kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsiwad temale seltsiks olla, tema juures walwata. Agnes pani wiimaks tõeste
