164
inimeste juures nähtakse, kes naeratades surnud. Wõõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna palge, ei ärritanud teda kordagi naerule. Kuulis ta neid naljasõnu? Kuulis ja nägi ta ülepää midagi? See oli wäga kahtlane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta silmad waatasiwad ühtepuhku ilma arusaadawa mõtteta kuhugile lõpmata kaugusesse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisiwad, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all, kuna piduliste salgad tema auuks gildemaja trepist pidulikult mööda ratsutasiwad.
„Kena pruut, aga külm kui kiwi,“ ütlesiwad päält waatawad kodanikud. Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam wärsket elu sees, kui niisugusel mitmesaja aastase rüütlisoo wõsul.“
Siis tuli pühapäew kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong domkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisiwad mängumehed ja küünlakandjad. Wana rüütlite kiriku uks oli lippude ja wannikutega ehitud otsekui würstliku paari wastuwõtmiseks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikherra pidas pika kõne, rääkis waimustusega kahe kuulsa sugukonna ühendusest — Jumala auuks ja isamaa kasuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmisewal sammul, Agnes otsekui poolunes, maha löödud silmil. Nagu hooplik wõiduhõiskamine kõlas
