161
guta? Mikspärast kardate Teie tõtt rääkida? Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab — mis wõin mina wäeti tütarlaps Teile teha? Rääkige, ja ma tahan seda kui püha saladust oma südame põhja matta. Ma palun, ma wannutan Teid Teie ema mälestuse juures, ütelge mulle, mis olete Teie Gabrieliga teinud?“
„Gabriel on surnud,“ ütles Ivo tumedalt.
Agnes tõusis püsti. Ta oli kahwatu kui surnu, aga rahuline.
„Teie ise olete tema mõrtsukas,“ ütles ta selge häälega.
„Ta langes auusas kahewõitluses minu käe läbi.“
„Miks Teie seda tegite?“
„Selle pärast, et ma Teid armastan.“
Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest.
„Ole ära neetud, wilets mõrtsukas!“ hüüdis ta kätt wälja sirutades.
Ivo karjatas kui haawatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist wälja läinud.
Kui Agnes koju jõudis, ootasiwad isa ja Risbiter teda maja trepi pääl.
„Kus sa nii kaua olid?“ hüüdis Mönnikhusen. „Meie olime juba mures sinu pärast.“
Agnes kargas hobuse seljast maha, ilma Risbiteri abi ootamata, andis hobuse sulase hooleks, astus
