16
Nad pöörasiwad ümber ja sõitsiwad sinna tagasi, kus Gabriel ikka weel selga puu najale toetades seisis. Teised seltsilised oliwad neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu tähelegi ei pandud.
„Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!“ käskis Risbiter upsakalt.
„Sinu mõõk?“ kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustilik naeratamine libises ta näo üle, kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikiwat. „Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.“
„Kust Teie teate, et mina junkri pruut olen?“ küsis Agnes kergeste punastades.
„Ma näen seda junkri suurest julgusest, mis muidu arusaamata oleks.“
„Ma lasen selle koera ilma armuta maha!“ hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli wälja.
„Pidage, junker Hans!“ ütles Agnes kahwatades. „Herra Gabriel, kui ma Teid palun mõõka üles tõsta…“
Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis ta wiisakalt kummardades noore neiu kätte, üteldes: „Kõik tingimised on täidetud ja rahu tehtud. Junkri kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja wõiks enesele wiga teha.“
Delwig pahwatas suure häälega naerma ja ka Agnes pidi wastu tahtmist naeratama.
„Junker Hans, siin on Teie mõõk,“ ütles ta
