Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/155

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

155

hoole eest, aga Teie kartus oli üleliigne. Ma olen täieste terwe ja päälegi õnnelik, sest, nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud.“

„Kes laskis Teid telgist wälja?“ ümises Ivo kahwatades.

„Keegi ei lasknud; ma tulin ise wälja ja nimelt mitte ilma takistuseta“ — Agnes tähendas naeratades oma lõhki kärisenud riiete pääle —, „mis selgeste tunnistab, et ülewaataja oma kohut on täitnud, ärge nende pääle asjata wiha kandke! Ma olen wabaduses kaswanud lind, kes puuri ei sünni.“

Ivo oli kui tumm. Agnes ajas oma hobuse tema ligemale, waatas talle läbi tungiwalt silma sisse ja sosistas: „Kuhu on Gabriel jäänud?“

Nüüd alles näis Ivo täiele tundmusele ärkawat. Ta silm wälkus, õõl naeratus kräsutas ta huuli.

„Otsige teda!“ wastas ta kähisewa häälega ja andis järsku hobusele kannuksid. Asjata hüüdsiwad Mönnikhusen ja mõlemad bürgermeistrid teda tagasi. Ivo ei pööranud kordagi pääd, waid kihutas kui meeletu laagri poole. Oma telgi ees kargas ta wahutawa hobuse seljast. Christoph tuli talle telgist wastu. Sõna lausumata tõstis Ivo rusikat ja lõi wennale wastu silmi. Christoph tuikus ja taganes hirmuga telgi sisse. Ivo tormas järele.

„Äraandja!“ kärgatas ta wenna pääle, kes paludes käed talle wastu sirutas. „Miks sa seda tegid?“

„Tahad sa mind tappa, nagu sa Gabrieli tap-