Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/154

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

154

„Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!“ pilkas Risbiter kibedaste.

„Ma tunnen teisi seltsilisi, kes weel enne häda aega putku paniwad,“ oli Agnese kärme wastus. „Aga see’p see on, mis mind waewab: ma ei wõi uskuda, et Gabriel tõeste on põgenenud. Ma kardan, nad on ta haawatult, wõib olla surnult kuhugile maha jätnud.“

„Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui Wene salakuulajat Tallinnas ootas?“

„Olge wait, junker Risbiter!“ hüüdis Agnes põlewail silmil. „Teie ei tea, mis Teie räägite. Gabriel ei ole salakuulaja!“

„Noh, noh,“ waigistas Mönnikhusen, „ära seltsilise pärast liiga muretse; kes siis tema elu järele nii ahne oli? Küll sa näed, ühel kenal päewal tuleb ta meie käest teenitud jootraha nõudma.“

See mõte oli Agnese meelest nii weider, et see teda pahandadagi ei suutnud. „Kui see mees weel elab,“ mõtles ta naeratades, „siis ei lepi ta jootrahaga; see nõuab rohkem.“

„Waadake!“ hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. „Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?“

Linna poolt tuli üksik ratsaline tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja wahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.

„Wabandage, et ilma Teie lubata telgist wälja tulin,“ ütles Agnes lahkeste. „Ma tänan Teid kõige