153
wälja. Keegi ei julenud neid enam kinni pidada. Christoph waatas neile mureliku näoga järele.
„Miks sa seda sündida lasksid!“ sosistas wanamoor tema kõrwa astudes.
„Mis parata?“
„Mis Ivo nüüd ütleb?“
„Ütelgu, mis tahes,“ kostis Christoph pahaselt käega lüües. „Ega ma ometigi wägise Tallinna bürgermeistrite wastu wõinud hakata.“
Tee pääl jutustas Agnes isale oma põgenemise lugu. Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter wahele: „Seesama, kes minu käest metsas malka sai?“
„Seesama, kelle käest Teie metsas malka saite,“ kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendawalt wastata, aga Mönnikhusen käskis teda wait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: „Ma ei mõista, miks nad sind weel kinni hoidsiwad, kui sa ise ennast terwe tundsid olewat; wahest oli neil nõuu, minu käest kõrget lunastuse raha wälja suruda?“
„Ma kardan, neil oli teine kurjem nõuu,“ sosistas Agnes kahwatades.
„Kurjategijad!“ kiristas Mönnikhusen laagri poole rusikat raputades.
„Ära wannu neid, isa,“ ütles Agnes jälle pehmeks minnes. „Ma olen neile siisgi suurt tänu wõlgu, sest nad on minu eest wäga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!“
