151
wälja, oodates, et jälle leitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga Agnes põrkas tema eest tagasi ja ütles ärarääkimata põlgtusega: „Teie?“
„Mina neh,“ kinnitas Risbiter. „Mina’p see olin, kes telki lähemalt waadata himustasin ja kohe wahimeeste kallale kippusin. See oli imelik aimamine, wõi õigem ütelda südame hääl, mis mulle selle õnneliku mõtte sisse andis.“
Agnes pööras õnnelikule aimajale järsku selja ja ütles isale: „Lähme siit, mul on hirm selle paiga eest.“
„Hirm, kuna mina siin olen!“ ütles Mönnikhusen uhkusega. „Ära karda midagi, rüütel Mönnikhusen mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Oled sa tõeste haawatud, waene laps?“
„Jah, ma olin haawatud, aga nüüd olen terwe. Oh isa, ma olen palju läbi teinud“ — Agnese hääl wärises — „sest saadik, kui sind wiimast korda nägin, kuid siin ei ole paras koht sest rääkida.“
„Waene laps, waene laps! Ma otsisin sind sel hirmsal ööl igast nurgast, aga sa olid kui tina tuhka kadunud; alles siis, kui wiimne päästmise lootus möödas oli, põgenesin ma põlewast mõisast.“
„Ja mina tapsin sinu kambri poole tungides tosina Wenelasi ära, aga kamber oli tühi,“ lisas Risbiter alandlikult juurde.
„Kas sa wõid juba hobuse selga istuda, Agnes?“ küsis Mönnikhusen.
