15
oli kuulnud, „ärge saatke oma peigmeest palja kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal wäetikesel mõõkagi ei ole.“
„Kus su mõõk on?“ küsis Agnes kulmusid tõstes.
„Risbiter on oma mõõga kõige sügawama auukartuse märgiks waenlase jalge ette maha jätnud,“ hirwitas Delwig.
„Junker Hans!“ ütles Agnes pühalikult. „Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt ialgi mõõgata mehele ei anna. Kuda wõite Teie oma noorikut kaitsta, kui Teil eneselgi sõjariista ei ole?“
„Kurat ja põrgu!“ wandus Risbiter. „Waat’, kuda inimene unustada wõib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootumaks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu häkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja weel mõndagi muud ära ei unustaks! Kui aga hulgus teda weel warastanud ja pakku jooksnud ei ole!“
„Ta seisab weel endisel paigal,“ ütles Agnes teist korda tagasi waadates.
„Kuule poiss!“ hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas. „Mine too mu mõõk säält ära!“
„Ei, junker Hans,“ ütles Agnes kähku wahele, „Teie ise peate mõõga ära tooma.“
„Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta hääga kätte,“ pilkas Delwig.
„Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,“ hüüdis Agnes wallatult naerdes.
