Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/148

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

148

„Häbemata mees!“ kärgatas nüüd ka Sandstede wihaseks saades. „Ma wõin sind ja sinu päälikut kahetsema panna.“

„Ei, bürgermeister, sel mehel on õigus,“ kiitis Mönnikhusen waljuste. „Sõjamees peab ülema sõna kuulma. Jätame tubli mehe rahule ja lähme oma teed!“

„Isa! Isa!“ kõlas korraga hele hüüdmine telgist.

Mönnikhusen wärises kõigest kehast. Kõik jäiwad kuulatama.

„Isa, päästa mind!“ kiljatas Agnese hääl uueste ja jäi häkiste wait, otsekui oleks teda wägiwaldselt lämmastatud.

„Minu järele!“ müristas Mönnikhusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga wahimehe oda kõrwale ja tormas telgi ukse poole. Seltskonnast tegiwad mitmed tema eesmärgu järele. Wahimehed põrkasiwad neile wastu.

„Eest ära, pöörased!“ karjus wana rüütel nende pääle. „Tahate teie tütart isast lahutada? Eest ära, muidu sünnib õnnetus!“

Õnnetus ei olnud kaugel, sest wahid ei taganenud sammu ja seltsimehed tõttasiwad neile igast küljest appi. Risbiter ei teinud enam piiksugi, kuna Mönnikhusen wihaselt mõõka keerutas ja bürgermeistrid asjata rahu püüdsiwad sobitada. Äge wõitlus oli algamas, kui korraga telgi eesriie kõrwale lükati ja Christoph Schenkenberg wälja astus.