146
„Tasa, Hans!“ heitis Mönnikhusen tõsiselt, peaaegu kurwalt wahele. „Meil ei ole õigust uhkustada, kuna meie kallim wara waenlaste käes on.“
„Oh Agnes, kulla Agnes!“ õhkas Risbiter kätt wastu rindu surudes, „millal tuleb see päew, mil sind oma käega lõukoera suust wälja wõin kiskuda? Kust leian ma kangele teole sündsaid seltsimehi? Kuhu on kõik meie wahwad sõjamehed jäänud? Talupojad ja pärisorjad kannawad nüüd sõjameeste nime, käsitöölise poeg Ivo Schenkenberg, kelle nime eile weel keegi ei tundnud, on täna kuulus sõjapäälik!“
„Kas see nimi Teile tõeste nii tundmata oli, junker Risbiter?“ küsis Sandstede naeratades. „Tuletage meelde!“
Risbiter punastas kergeste, aga kostis upsakalt: „Minu mälestus ei ulata kodanikkude ja käsitööliste nimede tarbeks.“
„Wahest mälestate weel seda suurt riidu, mis minewal suwel Tallinna turul junkrite ja kodanikupoegade wahel oli? Ivo Schenkenberg oli wiimaste ninamees, kelle nuhtlemist rüütlid pärast suure ägedusega, aga asjata nõudsiwad.“
Risbiter oli näost punane kui keedetud wähk; ta mälestas wäga selgeste, et tema räägitawal korral Ivo käest armetul wiisil peksa oli saanud.
„Kas sina ka selle inetu riiu juures olid?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Mina?“ kogeles Risbiter. „Ei mäleta… Näe, mis tore telk see sääl on? Lähme waatama!“