144
Nende sõnadega astus Ivo telgist wälja. Õues kutsus ta wenna ja wanamoori, käskis neid Agnese üle walwata ja temale seltsiks olla.
„Kas weel ei hakka painuma?“ sosistas Christoph hirwitades.
„Kui ei painu, siis murran!“ kiristas Ivo wastuseks. Wahtidele ütles ta: „Teie wastate oma päädega selle eest, et preili telgist wälja ega keegi wõõras telgi ligi ei pääse.“
Siis kargas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole.
Paar tundi hiljemalt ratsutas üks seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit waatlema. Ratsutajate seas oliwad Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher, mõisameeste päälik Kaspar von Mönnikhusen ja junker Hans von Risbiter. Mönnikhusen on Kuimetsa õnnetusest saadik weel tõsisemaks ja kärsitumaks saanud, kuna junker Hans weel endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pääliskaudne, ta waim liig madal, et õnnetuse tundmus sääl sügawaid juuri oleks wõinud ajada. Kahtlemata oli junkril ilusast pruudist kahju ja ta awaldas oma kahetsust walju sõnaga igaühele, kes iganes kuulda tahtis, aga ta ei unustanud ialgi juurde lisada, et tema tosina Wenelasi ära oli tapnud ja Agnese wististe nende käest oleks päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgawalt, kui tema, oma kohut oleksiwad täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult, Agnest „lõukoera suust“ wälja
