143
„On ta siis tõeste põgenenud?“ küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.
Ivo põrkas tagasi ja kogeles kahwatades: „See on kentsakas küsimine!“
„Kas Teie minu eest midagi ei warja?“ ütles Agnes, terawaste, peaaegu luuriwalt Ivole silma sisse wahtides. „Kas temale midagi õnnetust ei juhtunud? Ta oli häkilise meelega, ta wõis Teie meestega riidu sattuda ja — kes teab? Wahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada ja kurwastada? Ärge kartke, ma wõin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahewahel kõikumine ähwardab mind surmata.“
Ivo otsaesise pääl läikis külm higi, ta hambad lõgisesiwad. Ta ei suutnud Agnese uuriwat pilku wälja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi tagasi. Siis ütles ta rõhutud häälega: „Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus Teist weel kaugeltgi lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädaste waja. Ma läkitan kohe wanaeide Teid hoolitsema.“
„Ma ei taha seda naesterahwast näha!“ hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. „Ma olen täieste terwe, laske mind nüüd linna!“
„Ei wõi — ma pean Teie kalli elu eest wastama,“ ütles Ivo külmalt. „Weel paar päewa rahu, külap siis näeme.“
