141
ülikonda, waid toredat naesterahwa riiet ja kallid ehteid, mida Ivo talle — pool wägise — oli kinkinud. Agnesele ei maitsnud toit ega jook; nukralt istus ta Ivo wastas ja mõtles Gabrieli pääle, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud wabadusi kurjaste oli pruukinud ja — plehku pannud.
Ivo oli wäga mahe ja wiisakas, puistas meelitust, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Waenlaste wastu kurat, sõprade wastu ingel, naesterahwaste wastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhjusmõttega oli ta waenlasi wõitnud, sõpru waimustanud ja mõnegi naesterahwa südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas salamahti, et tema waimustatud sõnad Agnese suust mitte niisamasugust wastukõla ei leidnud, tema leekiwad pilgud neiu tuhniks nutetud silmi mitte wastu läikima ei pannud; weel hullem — ta pidi enesele waluga tunnistama, et Agnese pilk, kui see arwa kogemata tema pääl juhtus wiibima, salakartust, umbusaldust wõi koguni jälkust awaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et Agnes sadat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus.
„Kuhu poole wõib Gabriel põgenenud olla?“ küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides.
„Kuhu mujale, kui Wenelaste juurde — sääl on ju tema päris paik,“ kostis Ivo karmilt.
„Aga tal oli Tallinnas tegemist.“
„Mis tegemist?“
„Ta otsib oma isa taga.“
