136
oled tema eest tõeste isalikult hoolt kandnud ja igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli teo eest ütlen sulle kõike soojemat tänu ja annan sulle kõik noorepõlwe patud tingimata andeks. Ma suren rõõmuga, kui tean, et minu waene reisiseltsiline hästi hoitud on.“
„Sa loodad wist, et ma teda sinule hoian?“ pilkas Ivo mõrudalt. „Sa oled kerge usuga. Wõib olla, et ma seda magusat suutäit iseenesele hoian!“
Ahelad kõlisesiwad. Gabriel oli järsku istukile tõusnud.
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et Agnes Mönnikhusen tänasest päewast saadik Ivo Schenkenbergi armuke on,“ hirwitas Ivo.
Gabrieli kohmetus tegi temale piirita nalja.
„Ära sellega naljata,“ ütles Gabriel ärritusest wärisewa häälega. „Nii kaugele ei tohi sinugi wägiwald minna. See ei ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga wõiksid teha. Rüütel Mönnikhusen on wägew mees, kes kangemat kaela wõib murda, kui sinu oma. Mölla, nii palju kui jäksad, aga ära unusta, et sinu wägiwallale piir on seatud.“
„Kes räägib siin wägiwallast? Tarwitasid sina wägiwalda, kui ta sinuga pakku jooksis? Ometigi ei ole sina mitte midagi ja mina olen kuulus sõjapäälik, Eesti maa Hannibal! Wõid sa silmapilgu kahewahel olla, kuhu poole siin kena Agnese lugupidamine kaalub? Hahaha!“
