133
„See tähendab: Teie usute teda ja arwate mind walelikuks,“ kiristas Ivo wiha pärast kahwatades. „Teie unustate, et minul walet waja ei ole; Teie unustate, et Gabrieli elu ja — weel mõni muu asi minu käes seisab.“
Agnese meeles tärkas aimdus Ivo südame loost ja ühtlasi sähwis kentsakas mõte ta pääst läbi: kui see kuri inimene mind armastab, kas ma ei peaks temaga kometit mängima, kuni Gabriel päästetud on? Juba lähemal silmapilgul lükkas Agnes selle mõtte põlastusega tagasi; tema auus, õiglane loomus ei sallinud madalat kawalust.
„Tema ja minu elu seisab Jumala käes,“ ütles ta wagusalt.
Ivo läks tuikudes wälja. Õues ootawale wanamoorile ütles ta ähwardades: „Ma tegin sinu nõuu järele; kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahka!“
„Külap ma tütarlapsi tunnen!“ pomises wanamoor wastu ja näitas oma musti hambatüükaid.
Ivo kargas hobuse selga ja kihutas üksipäine laagrist wälja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli hobune wahus ja Ivo nägu nii kohutaw, et wastutulijad hirmuga tema eest taganesiwad. Ta kargas hobuse seljast maha ja sammus oma wenna Christophi telgi poole, kus Gabrieli wangis peeti. Telgi ees istus Christoph teiste meestega tule ääres. Ivo kihutas nad säält minema. Teised läksiwad sõnalausumata, ainult Christoph jäi seisma, waatas wennale silma sisse ja ütles pääd wangutades: „Mis mõte sul on, Ivo?“
