132
Teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel, kui Teie, armuline preili.“
„Mis see tähendab?“
„Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest wäga lihtne on. See inimene tunneb Teie isa wägewat mõju ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennemast sureks, kui wähemat musta täppi oma perekonna auu küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähwardab see nurjatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis walusaste Teie ja Teie isa auu külge puutuwad.“
„Ma ei saa Teie sõnadest aru,“ ümises Agnes kõigest kehast wärisedes.
„Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.“
Agnese rind tõusis, ta paledel leekisiwad kaks tulipunast tähte.
„Teie waletate!“ hüüdis ta järsku.
Ivo ainuke silm wälkus.
„Teie armastate seda inimest,“ urises ta kokku surutud hammaste wahelt.
Agnese näo üle sähwis were wool, mis kohe surma kahwatusele maad tegi. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: „Jah, ma armastan seda inimest ja misgi asi — kas kuulete, Ivo Schenkenberg! — misgi asi, misgi laimdus ei suuda seda armastust kõigutada.“
