131
„Teie pidasite oma kasuwenda — pahaks inimeseks?“ ütles ta aralt.
„Ma ei pidanud teda mitte ainult seks, waid ma tundsin teda kui paha inimest,“ tõendas Ivo kurblikult. „See on imelik, et Teie, armuline preili, tema eest nii sooja waimustusega kostate, kuna tema — aga sest ei maksa rääkida.“
„Rääkige!“
„Teie ahastate ja wärisete selle kõlwatu elu pärast, kuna tema Teie järele weel kordagi ei ole küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.“
„Kuda wõib ta seda teha, kui ta seotud on?“ kahtles Agnes.
„Oh, ta palus ja wingus, kuni mina halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks rikub ta nüüd minu mehed ära, meelitab neid joomisele ja ässitab minu wastu üles.“
„Gabriel palus ja wingus?“ kordas Agnes umbusklikult ja wastu tahtmist libises pilgelik naeratus ta näo üle.
„Häda õpetab paluma,“ urises Ivo salamahti hambaid kiristades. „Teie ehmataksite, preili von Mönnikhusen, kui ma Teile täieste tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei julge seda kõiki rääkida.“
„Rääkige pääle!“
„Tema näib wäga selgeste teadwat, kui palju ta teie pääle tohib loota. Ka tema ootab päästmist
