Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/129

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

129

märkas warsi, et wanamoor kiitust ja laitust ette seatud plaani järele wälja jagas. See tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja wastu, tegi teda kalgiks ja umbusklikuks; ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terwe, ja laskis kõik muud jutud ühest kõrwast sisse, teisest wälja.

Kümnemal päewal pärast Agnese haawamist andis wanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis wanamoori õues oodata ja läks üksipäine haiget waatama. Agnes oli woodis istukile tõusnud.

„Mis mu waene reisiseltsiline teeb?“ oli ta esimene küsimine.

Ivo kortsutas wähe arusaadawalt kulmu.

„Teie wõtate sest inimesest wäga suurt osa?“ küsis ta tumeda häälega, neiu walget nägu, milles sügawasse wajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikisiwad, ahne pilguga silmitsedes.

„Ta on mind surma hädast ja wangipõlwest päästnud,“ kostis Agnes wagusalt, „kuda wõiksin ma siis tema kohta osawõtmata olla?“

„Temal oli kerge, Teid Wenelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.“

„See on wale!“ hüüdis Agnes elawalt.

Ivo kehitas õlasid: „Seda saab ülekuulamine Tallinnas näitama.“

„Ilmasüütat ei wõi keegi kohus hukka mõista.“

„Kes teab?“