127
„Ma usun, et teie, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohus mind ennast umbusklikuks teeb,“ kostis Ivo naeratades.
„Teie teotate mind ja minu isa, kui temasse puudute,“ hüüdis Agnes ägedaste. „Rüütel Mönnikhusenil on suur wõimus ja tema peab sest mehest lugu.“
„Mina ei karda ähwardust,“ ütles Ivo külmalt.
„Andke andeks, ma ei ähwarda, ma palun,“ kogeles Agnes, kuna wiimne weretilk ta palgelt jälle kadus.
„Ärge alandage ennast, preili von Mönnikhusen,“ heitis Gabriel kulmu kortsutades wahele.
„Teie näete ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on,“ ütles Ivo õlasid kehitades. „Ma annan Teile oma sõna, preili von Mönnikhusen, et mul jänu tema were järele ei ole. Ma ei taha üht karwa tema pääs kõweraks teha, kui tema ise mind ja minu mehi wihale ei ärrita. Tema pääl seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama.“
„Mina ei karda kohut, aga siduda ei lase ma ennast mitte,“ ütles Gabriel kindlaste.
Agnes uuris ahastusega Ivo nägu; selle raudse otsaesise pääl oli kirjutatud, et säältpoolt järeleandmist loota ei olnud.
„Gabriel, üks sõna!“ palus Agnes tasakeste. Gabriel kummardas tema üle.
