126
„Nad tahawad sind tappa?“ karjatas ta walusalt.
„Sest ’pole wiga, aga mis siis tuleb?“ karjus Gabriel meelt ära heites.
Kõwad rusikad haarasiwad uueste ta kraest ja käewartest kinni. Nagu wihane lõukoer kargas Gabriel üles, raputas kinniwõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest wälja ja hüüdis wälkuwail silmil: „Elusalt ei seo mind keegi. Minu weri tulgu sinu pääle, Ivo Schenkenberg!“
„Ära mängi kometit!“ ütles Ivo külmalt. „Sinu werd ei himusta keegi, aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab walwama. Sa jääd wangi, kuni Tallinna jõuame.“
„Ja siis?“
„Siis waatab kohus järele, kas sul Kuimetsa langemises süüd on. Leiab kohus sind ilmasüüta olewat, siis wõid rahuga oma isa otsima minna.“
„Kuulge mind!“ hüüdis Agnes häkiste. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesiwad, kahwatanud paledel ilmus kerge puna; ta oli ütlemata ilus omas sügawas hingeärrituses. Nagu ära nõitud wahtis Ivo ta otsa. Telgis waikis kõik kära.
„Teie teate, et ma Kuimetsa herra Kaspar von Mönnikhuseni tütar olen?“ ütles Agnes kindla häälega.
„Ma tean seda,“ pomises Ivo.
„Hää küll, mina tunnistan ja wannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust süüd ei ole. Kas usute minu tunnistust?“
