125
„Kust sa tulid ja kuhu sa läksid?“
„Ma tulin Wõnnust ja läksin Tallinna poole.“
„Mis sa Wõnnus tegid?“
„Ma olin Wene sõjamees.“
„Jälle kentsakas kokkujuhtumine,“ hirwitas Ivo. „Wene sõjamees sattub Wõnnust kogemata mõisameeste laagrisse ja mõisameeste päälik ise kutsub teda sisse. See on nii selge, et usu wägise!“
„Ma ütlesin sulle, et ma Tallinna poole teel olin.“
„Mis sa Tallinnast tahtsid?“
„Ma otsin oma isa taga.“
„Sinu isa on wist Tallinna esimene bürgermeister?“
„Minu isa elab Rootsimaal.“
„Wäga tõenäitlik, kui mitte kogemata nälg wõi wõllas tema kallid päiwi ei ole lühendanud… Tasa, tasa, jäta oma wemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja kaigastega kallistasime, on paraku mööda läinud. Nüüd räägime teist juttu.“
Ivo lõi telgi eesriide lahti, käskis kümme meest sisse astuda ja ütles neile Gabrieli pääle näidates: „Siduge see inimene kinni ja wiige ta minu wenna telki.“
Mehed kargasiwad nagu hundid Gabrieli kallale. Sel silmapilgul kõlas telgi tagumisest poolest walus, südant lõhestaw karjatus. Gabriel kiskus enese meeste käte wahelt lahti, tõttas Agnese woodi ette ja langes siin põlwili maha. Agnese silmist paistis meeletu ahastus.
