Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/123

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

123

Gabrieli silm wälkus, aga ta kostis jääkülmalt: „Sinu nali on nüri, Ivo Schenkenberg.“

„Mul on üks ainuke silm, aga see on teraw,“ hirwitas Ivo. „Mis sa tühja põikled? Oleme ju wanad sõbrad ja kasuwennad, kellede wahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm wana Mönnikhuseni waljuse pärast? Ära karda, et mina äraandjaks saan, ehk see küll mulle suurt walu ei teeks, kui sind wõllas kõlksumas näeksin.“

„Ma olen ju sinu käes, sa wõid mind ise wõllasse kõlksuma panna, kui see sulle nalja teeb,“ andis Gabriel wastu tahtmist kibedalt wastu. „See oleks paras lepitus nende lugemata kõrwalopsude eest, mis sa minu käest oled saanud.“

„Wäga hää, et mulle kõrwalopsusid meelde tuletad,“ urises Ivo weidi punastades. „See annab asjale tõsisema näo. Mul on suur himu, sind jalgupidi üles tõmmata lasta, nagu sinu wanaisaga tehti.“

„Ivo!“

Nagu tume möirgamine tuli hääl Gabrieli rinnust. Wähe puudus, siis oleksiwad Ivo lapsepõlwised mälestused kõrwalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõjamees oli kohmetult sammu taganenud ja käe mõõga külge pannud.

„Ma näen, et sa kardetaw inimene oled,“ ütles ta weidi kõikuwa häälega.

„Gabriel!“ kõlas waheriide tagant pehme, paluw hääl, mis Gabrieli kõigest kehast wärisema pani. Ta märkas, et häkilises wihas liig kaugele oli läi-