122
Agnese kena, kahwatu näo pääle, mis Ivo kõwa südant liigutas, aga ta ütles palju pehmemalt: „Kes see ilus laps siis on?“
„Ma ei tahaks seda mitte kõikide kuuldes öölda,“ kostis Gabriel tasakeste.
„Siis lähme telki.“
„Ma ei wõi haige juurest ära minna, enne kui tean, et ta hästi hoitud on.“
„Tõstke tüdruk üles ja pange minu telgis sängi pääle!“ käskis Ivo.
„Sinu telgis?“ kogeles Gabriel kurja aimates.
„Mis siis?“ ütles Ivo karedalt. „Mul ei ole siin laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma tüdruku, kes minu mehe ära tappis, oma telki wõtan, siis tähendab see minu poolt suurt heldust.“
Gabriel waatas küsiwalt Agnese pääle, kes wähe arusaadawalt pääd nikutas. Sõnalausumata sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehme woodi pääle oli pandud, käskis Ivo kõiki wälja minna ja jäi eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõnelema. Gabriel jutustas lühidelt, mis temale ja tema seltsilisele sest saadik juhtunud, kui Wenelased mõisameeste laagri kallale kippusiwad. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõige tähtsamad oliwad, jättis ta muidugi nimetamata.
Ivo kuulas terawa tähelepanemisega, mõtles silmapilgu ja ütles siis sosistades: „Sina oled rüütlipreili kulluke?“
