119
Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joomalaual — sest Ivo oli suur õrnasoo auustaja, kellele toit ega jook ilma naesterahwa seltsita ei maitsnud — kui Andres kummardades sisse astus.
„Noh, kas hobusid leidsid?“ hüüdis Ivo talle wastu.
„Wiisteistkümmend hobust,“ wastas Andres keha sirgeks ajades.
„Kust?“
„Hanijõelt.“
„Kas hinda küsiti?“
„Mis hinnast küsida, kui muidu saab,“ hirwitas Andres.
„Andres!“ ütles Ivo kulmu kortsutades, „pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on.“
„Ega meie riisunud. Wõtsime, kust saime, ega wõinud parata, kui keegi hinda küsima ei tulnud.“
„Hää küll. Säh joo.“
Andres jõi pakutud peekri ühe joonega tühjaks, tänas ja ütles siis silmi maha lüües: „Üks paha asi on mul weel teada anda.“
„Räägi.“
„Sakslane Düftler sai surma.“
„Düftler surnud? Kahju, see oli hää nuuskija. Kuda ta suri?“
„Tema langes tütarlapse käe läbi.“
Tüdrukud laua ääres puhkesiwad naerma.
„Õnnelind!“ ütles ka Ivo naeratades. „Aga kuda see juhtus?“
