118
korral sõjakäigult Wene käsu all seiswate suguwendade juures tühja kätega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei wõi neid laita; nad ei olnud teistest wäehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjawägesid toitma, neile rikkust ja kõiki elu lõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — waenlasele wõimalikult kahju teha. Et waenlaste nime all oma sugurahwas wahest kõige suuremat kahju sai, sest hooliti kuueteistkümnemas aastasajas weel pisut wähem, kui seda meie ajal tehtakse.
Oliwad talupojad esite selle üle nurisenud, et Saksa kodaniku poeg nende üle päälikuks seati, siis oliwad nad sellesama päälikuga nüüd täieste rahul. Ivo Schenkenberg oli wapper ja osaw sõjamees, täis kawalust ning kelmust, näost inetu, aga tugew kui karu, omaste wastu parajal kohal lahke ja wali, waenlaste wastu püsti kurat ise. Wenelased kartsiwad teda enam kui kedagi Rootsi kindrali. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma weikese salgaga waenlaste maa sisse tungis, nagu wanal ajal suur Karthaglane Hannibal wägewa Rooma riigi sisse oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka selle poolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.
Ivo Schenkenbergi telk — endine Wene würsti omadus — oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlistega wälja õmmeldud, seestpoolt maapind kalli nahkadega, telgi seinad kirju teppihitega kaetud. Telgil oli kaks, paksu waheriidega üksteisest lahutatud osakonda. Eespool istus parajaste Ivo ise oma wenna
