116
„Siis sõdisite — Eestlased Eestlaste wastu?“
„Kes sõja ajal selle pääle waatab? Meie wõtsime, kust saime, ja kuhjasime teinepool raja, Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et weoloomadest puudus kätte tuli. Päälik saatis meid eile siit ümberkaudu hobusid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega nüüd laagrisse tagasi.“
„Hää küll, siis wõtke meid kaasa ja aidake minu haawatud seltsilist kanda.“
Andres sügas kõrwatagust, ja ütles wenitades: „See on küll kerge ütelda, aga kes wastab tapetud Saksa eest? Ivo Schenkenberg on häkilise wihaga.“
„Mina wastan kõige eest,“ kinnitas Gabriel elawalt. „Sakslane on ainult teenitud nuhtluse kätte saanud. Ivo on minu kasuwend ja tunneb ka minu seltsilist; uskuge mind, ta saab teda suure auuga wastu wõtma.“
Andres raputas küll umbusklikult pääd, aga peotäis kulda ja Gabrieli tõsine, julge olek mõjusiwad nii palju tema pääle, et ta kauemine wastu ei tõrkunud. Meeste abil walmistas Gabriel puuokstest ja lehtedest kanderaami, tõstis Agnese, kes uimastusest toibudes ja Gabrieli enese juures nähes wagusalt kõik enesega teha laskis, raami pääle ja palus mehi enesele kandmise juures kordamööda abiks; teised kargasiwad hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.
