114
„Walu? Jah, mu õla pakitab, keha on tuim. Kas ma kukkusin?“
„Jah, sa kukkusid raskeste.“
„See oli mu enese edewus. Aga mis mehed need on?“
Agnese silmist paistis häkiline ahastus.
„Ole rahul, need on hääd sõbrad.“
Gabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa; üks pilk meeste pääle oli talle selgust andnud, et need nüüd tõeste „hääd sõbrad“ oliwad.
Agnese silmad wajusiwad kinni, uimastus — seekord häätegew, kosutaw uimastus — tuli uueste ta pääle. Gabriel walmistas talle kimbu riidest pehme pääaluse ja laotas oma kuue ta üle. Siis pööras ta ennast meeste poole:
„Kas tahate kerge waewaga hulga raha teenida?“
„Miks meie raha ei peaks tahtma?“ kostis Andres wenitades. „Aga mis asjamees sina siis õieti oled, et meile korraga raha pakud? Esite olid kalamees, siis tuli ülikuue alt sõjamees wälja, nüüd oled rahameheks saanud.“
„Ükspuhas, kes mina olen. Ma ei palu teid enese pärast. Pääasi on, et see õnnetu laps päästetud saaks. Tema isa on päratu rikas, ta wõib teile häätegu kuhjaga ära tasuda. Kas tahate käeraha? Wõtke kõik, mis mul kaasas on.“
Gabriel pistis käe põue, wõttis kotikese wälja, puistas selle seest hulga kuldraha peo pääle ja jagas meestele, kes endid suuremat paluda ei lasknud.
