113
ärkawat. Gabrieli hingewalu oli ju nii silma paistew, haawatud tütarlapse lumiwalge nägu nii ütlemata kena… Kui Sakslasest aru kätte oli saadud, et ta kahtlemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.
„Tooge mulle jõest külma wett!“ käskis Gabriel.
Mis imelik sundmus oli nende sõnade sees, et nad tõrkumata käsutäitmist leidsiwad? Kaks meest jooksiwad kohe alla jõe äärde ja tuliwad warsi, kübaratega wett kandes, tagasi. Gabriel pritsis wett Agnese näo pääle, kastis ta rinda ja käsa. Lühikese aja pärast tõusis kerge puna neiu palge, ta õhkas sügawaste ja lõi silmad lahti.
„Ta elab! Ta elab!“ hõiskas Gabriel; ta hääl lõppes täieste ära ja muutus nuuksumiseks; ta kummardas Agnese terwe käe üle ja niisutas seda oma pisaratega.
„Pagana wõrukael!“ ümises Andres pääd ära pöörates. Meeste seast kostis segane ümin.
„Gabriel!“ sosistasiwad Agnese kahwatanud huuled.
„Siin!“ wastas Gabriel!
„Hoia ennast, ta sihib püstoliga sinu pääle.“
„Küll ma talle näitan.“
„Kas sa ei ole haawatud?“
„Ei ole.“
„Jumal tänatud!“ ohkas Agnes ja häkiline rõõmuhelk läikis ta silmis. „Ma ei tea, mis mul on, mu pää on nii segane.“
„Kas sul walu on?“
