111
„Teil on ometigi ülemad, kes ülekohut ei salli; ma hoiatan teid, ärge kutsuge õnnetust eneste kaela!“
„Küll me oma ülemaid tunneme. Mis sääl palju loriseda? Saks, wõta poiss kinni ja waata, mis elukas ta on.“
Agnes karjatas. Sakslane oli selja tagant häkiste ta kübara pääst tõmmanud ja sõlme seotud juuksed paelast lahti kiskunud; nagu kuldne waip langesiwad pikad, siidipehmed salgud Agnese õlade pääle. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gabriel lõi Saksa rusika hoobiga maha, sasis Agnese käewarrest kinni ja tõmbas ta mõne sammu tagasi, meeste ringist wälja. Selgasi paksu puu wastu toetades ootasiwad nad teine teise kõrwal waenlaste pääletungimist. Gabrieli käes wälkus mõõk, Agnes hoidis püstoli walmis. Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud tõusta. Andres ja mõned teised kargasiwad üles ja piirasiwad Gabrieli ja Agnese igast küljest sisse.
„Tore tüdruk!“ kuuldi nende selja tagant hüüdwat. „Ärge sellele wiga tehke, Ivo Schenkenberg maksab selle eest hääd waewapalka.“
Seda kuuldes hüüdis Gabriel järsku: „Kui Ivo Schenkenberg teie päälik on, siis wiige meid tema juurde; ma tunnen teda wäga hästi.“
„Ime küll!“ pilkas Andres. „Kes ei peaks Ivo Schenkenbergi praegusel ajal mitte tundma? Teine küsimine on, kas tema ka sind tunneb.“
„Ta on minu kasuwend!“ hüüdis Gabriel.
