107
„Oh Jumal, minu unenägu!“ karjatas Agnes kohkudes.
„Kui see Siimu salk peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma,“ ütles Gabriel üles karates. „Kus mu silmad ja kõrwad oliwad? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Wahest jätawad nad meid narrimata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.“
„Ära neid asjata ärrita!“ palus Agnes.
„Jumal hoidku!“ naeratas Gabriel. „Kui wastane minust kangem on, siis olen ma wagasem kui lammas. Omaltpoolt palun ma: ole kawal ja külma werega! Ma arwan, need ei ole muud kui põgenewad wõi riisuwad talupojad. Meie peame huntidega hulguma: mina olen muidugi nendesugune ja sina — kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu wend Jüts olla?“
„Hää meelega.“
„Kena.“
Gabriel astus tulijatele paari sammu wastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik wäga kirjus, kentsakalt kokku lapitud riides ja mitmetsugu sõjariistadega ehitud; mõnel oli üks kuni kaks prii hobust oheliku otsas.
„Tere, külamees!“ hüüdis esimene ratsanik selges Eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast maha, mispääle kõik teised sedasama tegiwad. „Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud kaetud, meil kõhud tühjad.“
„Wõtke hääks, kui aga toit maitseb,“ ütles Gabriel.
