103
saada; et see ka Gabrieli salasoow oli, siis heitis ta kohe nõuusse.
Kiwiloost saadik, kust nad sel päewal pärast lõunat kaugelt mööda läksiwad, oli maakoht kõigi teede ja radadega Gabrielile lapsepõlwest tuntud ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurwi mälestusi. Üleüldse oli teekond sel päewal rändajate meelest weel lõbusam, kui eile. Küll pidiwad nad waewaga mitmest padrikust, soost ja liiwanõmmest läbi tungima, aga selle eest paistis ka päike nii armsaste, linnud laulsiwad nii rõõmsaste ja kõige päält purtsas rändajate südametes nii elaw, wärske rõõmuhallikas, et nad tee raskusi sugugi tähele ei pannud. Oli mõni padrik liig paks, mõni soo liig pehme wõi oja liig sügaw, siis laskis Agnes ennast hää meelega Gabrielist käte pääle wõtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust waewapalka, mida noormees kellegi kulla ega hõbeda wastu ei oleks wahetanud. Paaril korral puutusiwad neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidsiwad nende eest hoolega kõrwale, wähem kartuse, kui kentsaka kadeduse pärast, oma noort õnne wõera silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese õrnade liikmete sisse asunud. Ta ei kaebanud kordagi tüdimuse üle, ei läbenud pikemaid puhkamise aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl wärske ja waim erk. Pakkus Gabriel talle käewart toetuseks, siis wõttis ta selle küll wastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani pää otsekui wäsinult ta õlale ja lippas siis wallatult naerdes jälle tüki maad ette.
