linna maatasa. Leedulased aga on ordurüütlitele igavest vaenu ja hukatust tõotanud.[1]
Nõnda võime sealtpoolt kindlasti abi loota. Parem oleks küll, kui meil võõrast abi vaja ei oleks, sest aitajad nõuavad vaevatasu ja hakkavad meid varem või hiljem ise rõhuma. Meie ei ole väetid lapsed. Vennad Eestimaal on küll hädas, panevad aga ikka veel visalt vastu. Saarlased on veel oma peremehed ja valmis võõraste võimu ka suurel maal murdma tulema. Kui meie nüüd korraga rüütlitele selga langeme, siis võime neist küll jagu saada; on nad kord meie maalt välja aetud, küllap me siis ka piiridel valvata mõistame.
Igapidi aga peame kõige enne Viljandi lossi kätte saama, et vaenlasel meie selja taga kindlat toetuspaika ei oleks. Selleks on meil hea nõu leitud. Sõjariistu on minu maa-aluses sepapajas nii palju valmis, et neist lossi kaitsjate suigutamiseks jätkub; küllap edaspidi ordu sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme nii: toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi vedama. Nüüd paneme vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad varahommikul, kui rüütlid veel magavad, lossi. On reed kottidega lossiõues, siis seovad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad välja, raiuvad kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid vangi.
Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama jääda, et kogemata äpardust ei juhtuks. Peaks midagi karta olema, siis annan
- ↑ See tõotus läks täide. Saksa ordu võim murti leedulaste poolt saja aasta jooksul mitmes lahingus ja orduriik langes peale verist Tannenbergi lahingut (1410) leedulaste ja nendega ühendatud poolakate valitsuse alla.
