oma karjatüdruku läbi naha peale anda, et sa teinekord oma totrat nägu ei näitaks.“
See mõjus. Goswin ronis sõna lausumata hobuse seljast ja läks häbematut pilkajat oma käega karistama. Mõõgad kõlisesid kokku. Mõlemad võitlejad olid tugevad ja osavad sõjamehed, aga ehk küll sepp väsitatud oli, sadasid ta hoobid siiski nii võimsalt ja tihedalt, et Goswin algusest peale kallaletungimisele mõteldagi ei saanud, vaid ennast suure vaevaga kaitsta jõudis. Sulased jooksid talle appi ja hakkasid kõrvalt seppa odadega torkima. Oleks sepa asemel rüütlisoost mees olnud, siis oleks Goswin sulaste abi vist põlastusega tagasi lükanud; nüüd ei tulnud talle seda meeldegi. Oma selja taga kuulis Villu raginat ja mõõkade kõlisemist; siin raiusid ja murdsid sulased rägastikust teed läbi.
Esimene, kes jalga pelgupaika tahtis tõsta, sai Priidu käest vemblaga niisuguse matsu, et ta uimaselt maha kukkus, aga teised tungisid tagant järele ja Priidu vemmal ei oleks kaua nende mõõkadele ja piikidele vastu panna jõudnud.
Kärast oma selja taga märkas sepp, et asjad nurja minemas olid. Ta tahtis enne surma veel Maie oma kehaga kaitsta ja taganes sellepärast järsku rägastiku sisse. Pead pöörates nägi ta, et Priidu palja peaga ja verine oli, aga siiski kui lõukoer vemblaga kahe mõõgamehe vastu vehkis. Mai seisis peidupaiga keskel, kahvatu kui surnu, aga põlevate silmadega.
Goswin ja sulased tungisid Villu järele peidupaika. Sepp ja Priidu valmistasid endid selg selja vastu viimsele võitlusele.
„Rüütel Goswin, pidage!“ käis korraga Maie hele hääl kõigest kärast üle.
