„Meie jutt jäi pooleli,“ ütles Adelheid. „Minu vend loodab kindlasti, et sa teda ikka armastama hakkad.“
„Ei hakka,“ vastas Mai tasaselt.
„Sa tead, Maieke, et mina sellega nõus ei ole, et vend Goswin sind vägisi siin kinni peab, aga mis võin mina tema vastu parata? Tema ütleb, et ta ilma sinuta elada ei või, ja tahab sind hiljem, kui ta Saksamaale läheb, oma prouaks võtta. Siin ei ole see võimalik, sest meie maa seadused ei luba, et rüütlisoost mees alamast soost naise võtaks. Aga ma ei usugi, et sina tõesti talutüdruk oled. Sul on nii peened jooned ja nii õrn keha, et vähe sinusarnaseid lossipreilisid on. Talutüdruk ei ole sa ihu ega hinge poolest. Sul on niisama aus meel ja uhke vaim kui minulgi. Goswin ei või sulle mitte täiesti vastumeelt olla, aga sa ei taha seda veel tunnistada. Ka mina võiksin, kui mind kogemata peaks röövitama, oma röövijat küll armastama hakata, aga ilmaski ei saaks ta armast sõna minu suust kuulda... Aga sa ei lähe sugugi punaseks. On see võimalik, et sa Goswini peale sugugi ei mõtle? Ometi on maailmas nii ilusaid, tugevaid ja viisakaid mehi väga vähe. Mina olen tervel eluajal ühtainust meest näinud, kes meheliku ilu poolest mu venna kõrvale võiks astuda või koguni tema peale varju heita.“
„Vist mõni võõramaa rüütel?“ küsis Mai.
„Ei ole. Ta elab meie maakonnas.“
„Ma ei usu, et meie rüütlite ja mõisnikkude hulgast keegi teie vennast üle võiks käia,“ ütles Mai julgelt.
Kuulaja Villu süda hakkas korraga valutama.
„See mees, kelle peale mina mõtlen, ei ole rüütel ega mõisnik,“ seletas Adelheid pisut nukralt.
„Mis ta siis muidu võib olla?“
„Ma ei tohi sulle enam ütelda, kui et ta kõige kenam ja kangem mees meie maal on.“
