meelega ei kuuleks. Ei ole ka sugugi imeks panna, et sepp täie suuga tõotas ikka ja igas asjas kõigepealt oma Maie peale mõelda, ja et ta neid tõotusi hoopis üleliigsete surumiste ja suuandmistega kinnitas. Mai aga unustas üürikeseks ajaks kõik oma kurvastused ning aimused ja jõi täiest õnnekarikast uut elu ning lootust.
Pimedus oli juba käes, kui sepp, Mai ja sulane, kes Maiega kaasa oli tulnud, Risti talu poole liikuma hakkasid. Talu lähedal lahkus Villu seltsilistest ja sammus kõrvale metsa sisse. Tal ei olnud mingisugust teerada jalge all, aga ta tundis metsa kui oma kümmet sõrme. Poole tunni pärast jõudis ta lagendikule, mis üksikult mustava metsa keskel valgendas. Kuu oli tõusnud ja valas nõiduslikku, kahvatut valgust maa peale. Lagendiku keskel paistsid lumised künkad ja nende otsas mõned lagunenud müüri riismed. Rusude ja küngaste vahel liikusid mustad varjud. Ebauskliku rahva meelest oli see paik kole, sest siin oli enam inimeste luid leida kui mõnel mahajäetud surnuaial.
Kui sepp varemete vahele astus, kogunesid mustad varjud tema ümber. Ta tundis neid kõiki ja oli kõigile tuttav. Oma kurnatud kehade, õõnsate palede ja pealuusse vajunud silmadega olid nad ka ligidalt nähes enam varjude kui elusate inimeste nägu.
„Kas munk on siin?“ küsis sepp.
Keegi ei olnud munka näinud.
„Munk, ae, munk!“ hüüdis sepp.
„Siin ma olen!“ kõmises maa-alune hääl.
Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette.
Pool-lagunenud võlvialusel leekis korraga tulelont üles, mille punased kiired munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega kõnniti maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja kivi-
46
