„Too munk välja!“ kärgatas ta sepa peale.
Sepp ei olnud niisuguse kõneviisiga harjunud ja kortsutas kulmu, läks aga siiski sõna lausumata pimedasse kambrisse, kust ta varsti sõnumiga tagasi tuli, et munk olevat ära kadunud. Komtuur läks näost nii punaseks, et näis, nagu tahaks ta tuld purskama hakata. Ühe krapsuga kargas ta hobuse seljast maha ja tormas sulaste seltsis pimedasse kambrisse. Seal tuustisid nad kõik nurgad läbi, panid kõik kraamid kukerpalli lööma ja tahtsid terve maja ümber lükata — aga munk jäi kadunuks.
„Kuhu oled sa munga pannud?“ tikkus komtuur, käed rusikas, sepa kallale.
„Ega ta minu panna olnud,“ vastas sepp pahas tujus. „Teie oma sulased viskasid ta sinna kongi, eks nad siis nüüd otsi teda sealt.“
„Kus su silmad olid? Miks sa paremini ta järele ei valvanud?“ kärkis komtuur.
„Ega mina teie vangide vaht ole,“ urises sepp.
Nüüd sündis Villuga täna juba teine lugu, mille sarnast ta enne uneski ep olnud näinud. Komtuuri käsivars vilkus õhus ja siis laksus raske rusikahoop sepa õitsva põse peale. Nõrgema mehe oleks niisugune pauk vist maha sirutanud, aga sepp Villu ei liikunud paigast. Tema näost kadus viimne veretilk ja pilk, mis ta vastase vihaselt põlevaid silmi rabas, oli nii kohutav, et komtuur sammu taganes ja käe mõõga külge pani. Selles ei võinud kahtlust olla, et sepp teda üheainsa hoobiga maha oleks võinud lüüa. Aga komtuuri õnneks oli sepp Villu pikaldase loomuga maamees. Enne kui ta kätt sai liigutada, oli ta mitme keha läbi komtuurist lahutatud ja tema ümber välkusid paljad mõõgad.
„Komtuur!“ ütles sepp sügava häälega, „teie olete mulle
40
