ei puudunud ka õlle- ega viinakannud. Kõigest oli näha, et sepp hästi süüa ja juua armastas ja et ta võõramaa jõukate kodanikkude elulaadi omaks oli võtnud.
Söömise ajal tuli sepale vangistatud munk jälle meelde. Kohe võttis ta ise laualt nii palju toitu ja jooki, et kolm meest küllalt oleksid saanud, ja läks vangi vaatama. Sepapaja uksest sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja laskis kausi ning kannu puruks kukkuda.
Munga kõrge kuju seisis keset sepapada; tugevad sidemed näisid ta käte ja jalgade küljest nagu ära sulanud olevat. Oma kohmetusest toibudes kahmas sepp kohe munga käsivarrest kinni, et mees põgenema ei pääseks.
„Mil viisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud?“ hüüdis sepp.
Munk vahtis talle pilklikult naeratades otse silmi ja ütles tasase häälega:
„Ära keela mind põgenemast!“
„Kes kurjategijat põgeneda laseb?“
„Ma ei ole kurja teinud.“
„Oled vist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema pähe lõksu läinud, vaene talleke,“ pilkas sepp, kelle silmis, nagu enamasti kõikide ausate inimeste silmis, sidemed ikka ka süütunnistused olid. „Ma olen säherdusi tapalambaid ju ennegi näinud. Kohe näita, kuhu sa nöörid viskasid; minu sõlmi ei pea sa nii kergesti maha raputama.“
Sepp hakkas vangi, kelle käsivarsi ta oma raudsete rusikatega pigistas, kolikambri poole tagasi lükkama. Aga oma ärarääkimata imestuseks ei suutnud ta munka mitte sammugi paigast liigutada, ja peale selle sündis nüüd veel üks veider lugu, mida sepp ilmaski võimalikuks ei oleks pidanud. Munk hakkas äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enese kaissu, et
34
