5
Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui korraga üksik ratsaline tuhatnelja sepapajast mööda kihutas.
„Eks mul ole tore hobune?“ karjus Priidu — sest tema see oli — ilma peatamata mööda lennates. „Ärge ütelge, et mind nägite! Rüütlid...“
Rohkem ei võidud tema sõnadest aru saada. Sepp raputas pead ja pomises midagi „hullust poisist“ ja „sõgedatest tempudest“. Natuke hiljem jõudsid Priidule järele saadetud sulased sepapaja ette ja küsisid, kas siin põgenevat ratsalist pole nähtud. Seletuseks lisasid nad juurde, et põgeneja talupoegade ülesässitaja ja hobusevaras olevat, keda nemad jälgede kaudu metsas taga ajanud, kuni jäljed suurele teele ära lõppenud.
Sepp aimas paha asja ja katsus nii palju kui võimalik sulaste aega raisata. Ta kuulas põhjalikult järele, mis süüd põgeneja teinud, mis nägu, kas habemega ja missuguse habemega, mis riides, missuguse hobuse seljas ja kui vana ta olnud. Kui ta arvas, et Priidu juba kaugele küll oli jõudnud ja hädalised sulased kärsituks läksid, tunnistas Villu venitades, tema teades olevat sedamoodi mees mõni silmapilk enne sulaste tulemist sepapajast mööda ratsutanud ja kõrvalisele teele pööranud, mis Puidu mõisa poole viis. Et sepp häbematul viisil luiskas ja sulastele teed näitas, mis Priidu teest kaugelt kõrvale kaldus, seda peame oma kangelase häbiks tõeks tunnistama.
„Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud?“ turtsus üks sulane kurja näoga.
„Ega mina kõigi hulguste vaht ole,“ andis sepp külma verega vastuseks. „Minul on oma töö toimetada. On teile
32
