inimest ega jumalaid; siis pidi ajarüpp raskejalgseks jääma ja maha saama ilmadega ja kõigega, mis roomab ja siblib, lendab ja ujub. Aeg on sünnitajate sünnitaja, aeg on loojate looja ja ta kulumata hammas pureb viimsed luud. Hoidke endid, püramiidid, värisege, kivised jumalad kaljustes templites, kõikuge, graniitsed mäed, sest aeg astub vääramata sammul! Mina aga, kui ma enam kuskilt pidet ei leia, kui saab pilkeks igasugune trööstisõna, kui vintsutab mind tundmata jõud, nagu oleksin laastuke voogaval veel või kaeralibleke tuulisel rehealusel, tõttan sinult abi otsima, sa kaastundeta, tüütav, nukker aeg!
Rannaservalt läksin sügavamale puiestikku, et ehk sääl „surnuks lüüa“ peatanud aega; otsisin mulle ükskõikseks jäänud inimeste seltsi, et nõnda liikuma nihutada viivude rattaid. Aga kui Lanin hakkab rääkima oma naisest, kes käib tema salaja usutamas arsti elujõulise sigivuse pärast ja kes ei tihka oma saladust varjata, kui ta kuuleb lootust-andvaid teateid, vaid tõttab hingeldades, häbipuna palgel, kuulutama mehele rõõmustavat uudist, — tunnen ma veel piinavamalt mind ümbritsevat seisakut: kõik liigub, ainult mina tammun paigal. Ja ma põgenen Laninist, nagu oleks ta mu kuri südametunnistus või siunatud võitmata pahede meeletuletus.
Anton Petrovitshiga kokku puutudes ja ta hõõgel kilavaid silmi nähes loodan säält lausu-
92
