Ruumilt ajani jõudes oli mul alguses hää meel; oleksin nagu mõnesugusele tüütavale ja tuikavale küsimusele vastuse leidnud. Aga varsti avan ka siin lõpmatuse ja hakkan pääd murdma piiride üle, arvates ainult piirides leidvat elumõtte. Piiride leidmatus teeb mu uuesti kurvameelseks ja rinna tühjuses tunnen pitsitust, mis mu nagu kitsukesesse auku libistab, kus vähemgi liigutus võimatu. Sirutan lõtvu käsi, tahtes nagu oma asukohta avaramaks suruda või sõrmeotstega küünida rõhuva lõpmatuse piirideni. Naeruväärsena tunduvad ajavõitmise katsed, lapselikult kergemeelsed on pääaju tarkused, kui soiguv õhetus piinab keha. Mis annab kella tiksumine, mis toob päikse tõus ja loode, kui on ikka sama hõõgus, ikka sama tukslev valu, olgu aeledes uneta asemel või säält tõustes kibedail, pondunud silmil? Ehk lendavad pardid ometi ringiratast ümargusel merel ja asjata loodan mustendava rea kadu? Ehk peatavad nad praegu ainult üürikeseks ja algavad siis uuesti ringlendu, lennates kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni? Võib olla, lendasid nad nõnda juba mullu, tunamullu, saja aasta eest, püramiidide ehitamisel, templite raiumisel India kaljudesse, pimedal esiajal? Ja nõnda poleks algust ega lõppu. Ehk mis tähendab algus, kui puudub lõpp?… Alguses lõi Jumal taeva ja maa… Aga kes lõi alguse? Mis oli enne seda? Ei, ei! Algus pidi enne kõike olema, algus pidi juba siis olema, kui polnud
91
