Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/87

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vat õhugi, kogu ümbruse. Aineti vahtivad silmad tunneksid nagu raskete tursunud laugude leeki ja virvendavas pilgus lööb võdisema kauguste sinetav kuma.

On mul kahju? Nagu poleks. Olen ma kurb? Nagu mitte. Südametunnistuse-piin? Ei tea! Ainult haruldane tühjus on rinnas ja see rõhub tinaraskelt; rinnas on ükskõiksus ja see teeb oimetuks; sääl on külm lootusetus, mis hukutab hulludele mõtetele, sest hing on välja pigistatud, ainult pääaju on omal paigal, töötades suuremas rahus.

Ah seda pääaju, ah seda halastamata mõistust! Harutihti olen sinust kui uppuja õlekõrrest kinni haaranud, aga paljuke oled mind aidanud elu raskematel silmapilkudel? Eks sa ole nüüdki vääramata tõestustega juba nii mitu ja mitu korda väidanud, et südametunnistuse-piin on põhjendamata ja kurbus asjata, sest mis tähendab ilmalaotuses üksiku inimese elu? Eks ei pea kõige tervemadki päev hiljem või varem surema ja mis maksavad igaviku ees mõned päevad, aastad, aastatuhandedki? Absoluudi ja igaviku ees on ilm ja inimene naeruväärt tühised asjakesed.

Aga ometi — miks ei oska sa rinna tühjust millegagi täita, miks ei oska sa sinna midagi asetada, mis avaldaks elumärki? Võimetu mõistus! Iga elustuskatse lõpeb nurjaminekuga ja tühjuse surnud vald kipub võtma ikka laie-


87