Uneldes paotab ta silmad ja suu sosistab vaevalt kuuldavalt:
„Mul on hää… räägi veel“.
Ja ma tunnen südamesse langevat suure rõõmu, mis nagu hõõgamas toaseintest, õhust, võrena rõdu ümbritsevatest glütsiinidest. Räägin ikka ja jälle, tundes, et rääkida võin, sest see on ju temale hää. Leian vanades tuttavates lugudes uusi mõttelõimi ja põimin nendesse tundejoakesi, mis ühendavad erinevaid asju. Aga kui viimaks hakkan jutustama Koidust ja Hämarikust, siis märkan, et ta on magama uinunud: kõhnad palged on kokku vajunud, nukker suu pisut avatud, silmad pealuusse tikkunud ja otsaesisele langeb lokk musti juuksid, mis tumedas toas kaotanud oma metalliläike.
Tasahilju, väriseval südamel hiilin toast välja, tundes nagu kurba naeratust, mille põhjust ei tea.
Koridoris tulevad mulle vastu Anna Ivanovna, Lanin ja keegi vanaldane herra, keda mulle kui arsti tutvustatakse, kes paari päeva eest Moskvast siia sõitnud puhkusele.
„Mis on“? küsib Anna Ivanovna.
„Magab“, vastan ma.
„Siis lähme pärast“, ütleb arst.
„Pärast jah“, vastab Anna Ivanovna ja hakkab hädaldades kurtma: „Mis see ometi on, et ta just noori võtab! Ja anderikkaid. Nägite seda noortmeest, Anton Petrovitshi“, pöörab
82
